Meie iga aastane suvelaager seekord Mõisamaal.

                                    7.07 - 16.07.

           AVANEMINE LOODUSE ENERGIA VÄLJADELE


Sel aastal jagas meiega oma kodu ökokogukond “Väike jalajälg“ Mõisamaal. Meil olid suurepärased harjutamise võimalused mõisa pargis ja mugavad olmetingimused siseruumides. Suured tänud kohaliku kogukonna perele lahke ja hoolitseva vastuvõtu eest.


Laagris toimunut jutustab järgnev lugu piltides









18 oktoober 2016

Ivo Taiji Kool oli kutsutud Puuetega Inimeste Koja spordipäevale näitama ja tutvustama taiji kunsti. Kohe, kui alustasime tõusid kohaletulnud meie kõrvale. See, millise siiruse, aususe ja pühendumisega kõik meie liikumisi ja harjutusi kaasa tegid oli sügavalt südamest liigutav. Seda võib ka juuresolevatelt piltidelt näha. Julge uudishimu ja küsimuste vool ei tahtnud vaibuda. Nii vahetut auditooriumi ei olegi varem kohanud. Suured tänud korraldajatele kutsumast.




TAIJI Suvelaager Saaremaal 8 - 17. juuli 2016

"Minu ruum. Meie ruum. Ruumide ühendumine."


MEENUTUSI SUVELAAGRIST

IVO LUGU

Iga aastane enam kui nädalane suvelaager on nagu test üle talve aasta jooksul tehtud tööle.

Käesoleval aastal tuli leida uus laagrikoht. Õnneks pakkus Toivo laagri läbiviimiseks Saaremaal tema vanavanemate kodus Oti-Aadul. See võttis kohe palju pingeid maha.

Esimest korda kui kohapeal vaatamas käisime tundus majaosa vana, kola täis ja räämas. Huvitav, pilt muutus kui muutsin vaatenurka sellest, mis on, võimalusele, mida teha saaks. Palju teha ei olnudki vaja. Paar kambrit tühiemaks ja veidi koristada. Silm hakkas märkama kui hubaselt kaunis on õue osa; lausa esteetiliselt nauditav. Mõisamaalt saadud valge telk lisas hubasusele veel graatsiat.

Olin vaimustatud: nii lihtsat ja mõnusalt kodust laagrikohta ei olegi varem olnud.

Ja nii see laager meil käima läks. Mind on alati kurvastanud, et suhteliselt vähe inimesi saab osaleda otsast lõpuni, kogu laagri aja. Need inimesed aga saavad kogeda laagri tervikut. Nädalaga käime läbi laine, kus alustades füüsilisematest harjutustest läheme järjest energeetiliste harjutuste suunas ja edasi sügavamatesse tajudesse.

Lainesse on sisse kodeeritud, et 4., 5., 6. päeval tuleb väsimus ja keegi ei jaksa enam naeratavaid maske ees hoida. Tuleb pinnale ehedalt see, mis on väevõimuga enese sees varjul hoitud. Kõige rikkalikum ja väärtuslikum materjal enesega töötamiseks. Väljakutse kogu osalejate grupile.

Teravad väljaütlemised, emotsionaalsed pursked, süütunded, süüdistused jne., kõik on nende päevade osa. See oli ka mulle suur sisekaemuslik aeg. Tundsin ja kuulsin, kuidas tihti kippus toon minema liig järsuks.

Neljapäeval hingamisharjutustega puhastasime selle kõik välja, et reedene meditatiivne teetseremoonia saaks tuua sügavama rahu meie sisse. Ja sealt ta tuligi, laupäeva hommikul ärkasin nagu oleksin puhastustulest läbi käinud. Rõõm täitis kogu olemise.

Eriline hea meel oli seekord laupäevasest päevast, mida ma nimetan loovuse päevaks. Sel päeval ma ootan, et iga laagriline saaks vabalt oma loovust väljendada. Õhtul valmis meil oma seltskonnatants ja improviseeritud laulukesed, millede sünnis olid kõik kollektiivselt osalised.

Laagri lõpuks valdasid minu hinge rõõm ja ühtsustunne.

Olen tänulik kõigile koosloomise eest.




TIIU LUGU

Juulikuus toimus Saaremaal Taiji laager. Laagripaigaks sai valitud üks väga ilusa aiaga vana talumaja Veere külas.

Laagrile hakkasin mõtlema juba juunikuu keskpaiku, sest minu hooleks oli toitlustamine. Sellise projekti läbiviimine, kus osalejad võivad kogu kümnepäevase laagriaja jooksul tulla ja minna, nõuab parajalt ettevalmistamist. Võib ju istuda lauda korraga 5 või hoopis 16 inimest! Tasapisi hakkasin soetama laagri jaoks varustust. Valmis said ostetud pesukausid, aga ka kuivained, mesi, moosid, seemned, pähklid ja kõik muu, mis plaani sai võetud. Päev enne sõitu tõin veel juurde värsked juur- ja puuviljad.

Kogu kraami pakkisin pagasiruumi juba eelneval õhtul, sest sõit pidi algama varahommikul. Minu auto hiiglaslik pagasiruum sai täis, sest laadisin peale ka oma köögitehnika, et laagris toiduvalmistamine libedamalt sujuks. Oma riietele ja telkimise tarvikutele leidsin koha auto esiistmel. Lõpuks jäi tagaistmetel piisavalt ruumi veel Kaarinile, tema pojale Välikile ja kogu nende varustusele. Sõit Saaremaale läks viperusteta.

Jõudsime õigeks ajaks Virtsu sadamasse ja broneeritud piletiga polnud pikka ootamist karta. Laevasõit oli imelühike. Ka Kuivastust Saaremaale saime lihtsalt, ainult kohapeal Veeres tiirutasime ringi laagripaika otsides. Seal kohtasime lahket taluperenaist, kes seletas nii täpselt ja detailirohkelt, kuhu minema peab, et kõik ei jäänudki meelde. Pidime Ivolt telefonitsi veel natuke juhiseid juurde paluma ja nii me lõpuks õnnelikult Oti-Aadu talusse jõudsimegi.

Kohapeal sai esimese tööna tühjaks kantud auto pagasiruum: söögiriistad kööki ja toidud sahvrisse. Seejärel asusin kohe telki püstitama. Leidsin kõrgema kiviaia taga õunapuu vahetus läheduses ilusa tuulevaikse koha. Laagri ettevalmistustööd jagati vaidluseta: meestele suure valge telgi püstitamine ja naistele toiduvalmistamine.

Laagri avamine toimus õhtusöögi ajal, siis sai paika pandud ka köögitoimkonna graafik ning jagatud veel näpunäiteid majapidamiseks. Igaühele jäi vastutus vähemalt nelja toidukorra tegemise eest. Ise pidasin silma peal, et toidutegemine sujuks ja materjali ikka jätkuks ning vajadusel sõitsin Orissaarde lisa ostma. Kümme päeva nautisime sarnaseid roogasid, kuid kõik said kõhud täis ja küsiti veel juurdegi. Värskes õhus maitses toit ikka väga hästi! Usun, et igaüks sai ka mingi uue toidutegemise nipi kodus järeleproovimiseks.

Laagris toimuv protsess ise oli mulle juba tuttav: koormus kehale kasvas iga harjutusega, väsimus suurenes kuni kehal polnud muud lahendust, kui lasta lahti mõnest pinnale kerkinud energeetilisest blokeeringust. Lahtilaskmisega peab tegelema igaüks ise. See võib väljenduda nutuhoos, karjumises-hõikamises, jooksmises või milles iganes. Igaüks tegeleb endaga teades, et on ümbritsetud inimestest, kes abistavad kohe, kui seda vaja peaks olema. Sel aastal avanes minu blokeering alles üheksandal päeval. Mäletan oma esimest laagrit, kus avanemine toimus päris varakult ja nutsin terve öö ning poole veel järgmisest päevast otsa, vahetevahel lausa uludes nagu hunt!

Saaremaa laagris kogesin kui hubane on tuttavatega koos väikeses toas vaadata suurelt ekraanilt filmi! Nägin esimest korda vene mängufilmi „Moskva pisaraid ei usu“, mis 1980.a. võitis parima võõrkeelse filmi Oscari. Sellest selgus, mis juhtub, kui kaotad oma kese ning laagrit arvestades oli väga ajakohane teema minu-sinu- meie ruumi küsimus. Koos vaatasime ka Eckhart Tolle filmitud loenguid, mis tegelesid praeguse momendi tähtsusega, sest minevikku ei saa ju muuta ja tulevikku veel pole.

Teistel õhtutel istusime lihtsalt lõkke ümber ja vestlesime. Jututeemaks oli põhiliselt meie kogetu ja tunnetatu paaris harjutuste ajal. Siinkohal tuleb mul mainida, et sääsed ja puugid meid kordagi ei kimbutanud.

Meie reedeõhtune teetseremoonia oli mõjus! Lauadekoratsioonid olid imeilusad oma lihtsuses. Kahetunnisest meditatsioonist sai minule aeg, mil vaatasin üle oma tunded ja mõtted. Jõudsin ka selgusele, mida mina sellest laagrist sain endale koju kaasa võtmiseks.

Laupäeval algas ettevalmistus „tsivilisatsiooni tagasiminekuks“. Harjutused olid toredad ja plats kõlas naerust. Õhtune lõke on jäänud meelde meie loodud laagritantsu tõttu.

Pühapäeval pakkisime asjad kokku ja sõitsime mandrile tagasi. Tegelikult oli mul väga hea meel, et sain oma koju tagasi ja taas kord märkasin rõõmu tunda sellistest pisiasjadest nagu riietumisest püsti seistes ning kraanist jooksvast soojast veest ning sellest, et ei pea mõtlema õhust tühjaks minevast madratsist.

Kokkuvõttes oli minule see Saaremaa laager meeldiv ja kasulik. Eks ma ju selleks seal käisingi, et ennast arendada. Seekord tõin põhilise mõtteterana kaasa selle, et kannatlikkusele tuleb sisse põimida alistumist.



KADRI LUGU

Mulle tundub, et jõudsin laagrisse siis kui varasemad tulijad olid juba kohanenud ja ees ootasid kõige pingelisemad päevad, mille jooksul inimesed avanesid ja tulid pinnale erinevad emotsioonid ja tunded. Katsusin saada kiiresti laagri rütmi sisse ja leida oma koha.

Esimene päev oli emotsionaalselt kõige raskem, sest tulin suure ootusärevusega. Olin juba pikalt oodanud seda laagrit, et saaksin aega iseenda jaoks ja teha praktikaid. Ning päeva lõpuks tundsin, et ei jaksa õhtul juturingis aktiivselt osaleda, seega lihtsalt vaikselt istusin ja kuulasin teiste mõtteid/ tundeid.

 

Tundsin enamus laagris oldud päevade jooksul, et tahan omaette olla, katsusin samas mitte täielikult grupist eemalduda, sest ka selle energia kogemine ja loomine on vajalik, muidu oleksin võinud ka üksi metsa minna. Oli palju hetki, kus nautisin teistega koosloomise võlu, oli ka hetki, kus tundsin õhus pinget.

 

Päevad olid praktika mõttes väga intensiivsed. Alustasime esimese harjutusega juba pool kaheksa, see kestis paar tundi. Siis hommikusöök ja väike paus. Lõunane harjutus oli ligi  4 tundi ja pani keha ning vaimu juba korralikult proovile. Siis tuli lõunasöök ja väike paus ning lõpuks õhtune harjutus. Ivo ei andnud meile armu ja sellist niisama jõudeelu laagris elada ei saanud. Muidugi oli kõik vabatahtlik ja kes ei soovinud kaasa teha või soovis pausi teha, sai vabalt valida. Tundsin ise mitmelgi korral väsimust, samas kogesin peale harjutusi ka suurt energialaengut.

 

Vaatlesin inimesi, nende käitumist ja sõnu. Vaatlesin iseennast: pingeid, hinnanguid, ootusi jm. enda sees. Tundsin kui hästi mõjus füüsiline liigutamine ja energiate liigutamine. Kogesin ennast täiesti teist moodi, palju vabamalt, natuke sarnane tunne nagu peale korralikku tantsu prkatikat. Füüsiline pingutus lasi mu meeled vabaks. Kiht kihilt langesid maha pinged, ootused, hinnangud. Ma olin väsinud aga õnnelik.

 

Laagri jooksul tuli pinnale palju tundeid, millega ma siiani ei ole jõudnud/saanud korralikult tegeleda, sest keskkonna vahetus oli mul kiire ja järsk ning palju uut tuli peale, mis samuti vajas tähelepanu.

 

Mõistan, miks oleks hea viibida kohal terve laagri aja, et saaks sujuvalt kohaneda ja vabalt ennast välja elada ning siis jälle rahulikult taastuda. Aga Ivo sõnasid edasi andes: parem natuke kui mitte midagi.

                            
MEIE SUVELAAGRI LUGU PILTIDES




Kevadlaager Madisel 20.05.-22.05.2016
Marek võõrustas meid oma Ööbiku talu suvekodus. Meie käsutuses oli palkmaja ja saun. Ja muidugi imeline loodus kõrvulukustava linnulaulu, kevadiselt lillelise metsaaluse ja päikeselise ilmaga. Koha nimi on ÖÖBIKU. Päevad täis harjutamist. Õhtutel kuulasime salvestust tao preestri selgitusi Laozi Daodejingi tekstide kohta. Palju tarkust sai "kõrva taha pandud".